Tänases loos avastavad Karumõmm Hugo ja Jänku Sofi, et isegi lilledel on oma saladused. Nad õpivad, kuidas loodust hoida ja miks head teod panevad südame soojalt tuksuma. 🌸💛
Allpool leiad täispika loo ning lisaks saad antud muinasjuttu nii vaadata YouTube´s ja kuulata ka Spotify´s:
Päike piilus läbi kõrgete puude ja kuldas sammaldunud metsa põrandat. Karumõmm Hugo tatsas rahulikul sammul mööda rada, samal ajal kui Jänku Sofi lustakalt hüples tema kõrval. Linnud laulsid helgelt ja õhus oli kevadist värskust.
„Ohh, Hugo, kas sa tunned, kui hästi need lilled lõhnavad?“ hüüdis Sofi ja pistis oma väikese nina õite vahele.
Hugo muigas pehmelt. „Ma tunnen küll, Sofi. See lõhn on nagu soe kevade kallistus.“
Äkki tõstis Sofi oma kõrvad püsti ja kükitas. „Kuula… nad sosistavad midagi!“
Hugo kummardus samuti lillede juurde ja liikus kõrvu liigutades lähemale. Tõepoolest, läbi kevadtuule kostis vaikne hääl: „Ärge meid murdke… hoidke meid õitsemas.“
Sofi silmad läksid suureks. „Lilled räägivad päriselt!“ Ta keksis rõõmsalt ringi, kuid jäi korraks mõtlema.
Metsatee viis nad edasi suurele lilleväljale. Seal õitses lugematul hulgal värvilisi õisi. Sofi kilkas: „Ma tahaksin mõned kaasa viia, et kodus vaasi panna!“
Hugo tõstis käpa ette ja raputas aeglaselt pead. „Sofi, kui sa nad siit ära võtad, siis nad närbuvad. Aga siin, oma kodus, saavad nad särada veel kaua.“
Sofi jäi hetkeks nõutult seisma, siis naeratas. „Sa oled vist jälle õiguskaru, Hugo.“
Just siis sumises nende kõrval väike mesilane ja maandus õiele. „Aitäh, et te meid ei murdnud,“ ütles ta õrnalt sumiseval häälel. „Lilled ja meie, mesilased, vajame üksteist.“
Hugo noogutas. „Meie lubame sind aidata, väike sõber.“
Metsas tõusis korraga pehme tuul ja pani puulehed sahisema. See kõlas, nagu oleks metsal endal hääl: „Hoia mind, ja ma hoian sind.“
Hugo ja Sofi jäid hetkeks tasa, käpad üksteise kõrval. See oli eriline hetk.
Peagi märkasid nad, et mõned rasked oksad ja kuivanud lehed olid langenud väikese sinise lillekese peale. Sofi tõstis kõrvad sirgu. „Oh, me peame teda aitama!“
Koos tõstsid nad oksad ja pühkisid lehed kõrvale. Lillekesele paistis päike soojalt peale ja näis Hugole ja Sofile vastu säravat.
„Näed, Hugo,“ sosistas Sofi, „lilled naeratavad, kui neid aidata.“
Hugo istus hetkeks samblale ja vaatas sõbrale silma. „Sofi, loodust peab hoidma samamoodi nagu sõpra, hellalt ja austusega.“
Sofi muheles ja vastas säravate silmadega: „Ja lilled räägivad saladusi ainult neile, kes neid päriselt armastavad.“
Nad jäid korraks vaikusesse, ainult linnulaul ja mesilaste sumin täitis õhku.
Kui päike hakkas looja minema, muutus mets kuldkollaseks. Hugo ja Sofi tatsasid rahulikult tagasi koduteele, käpad üksteise kõrval.
„See oli imeline päev,“ sosistas Sofi rahulolevalt.
Hugo noogutas. „Ja me õppisime, et kui metsa hoida, siis hoiab mets ka meid.“
