Seekordne lugu viib Karumõmm Hugo ja Jänku Sofi vihmasele metsarajale, kus iga samm on mudane ja tuul teeb oma mürglit. Aga isegi halli ilma sees võib peituda eriline seiklus. Eriti siis, kui vaja on väikest sõpra aidata. See muinasjutt räägib headusest, üksteise aitamisest ja sellest, kuidas isegi vihmane päev võib muutuda päikeseliseks.
Altpoolt leiad loo vaatamiseks ja kuulamiseks YouTube’i video, Spotify lingi ning ka täispika loo teksti, mida saad lapsele ette lugeda.
Metsas oli tormine hommik. Vihm tilkus puude okstelt ja tuul kohises, justkui laulaks mets oma ägedat, mürglit täis, laulu. Karumõmm Hugo tammus raskelt, kuid rahulikult mööda mudast rada. Jänku Sofi kepsles tema kõrval ning püüdis igale lombile hüppega pihta saada.
„Hugo, kas me tõesti peame vihmaga jalutama?“ küsis Sofi, raputades kõrvu, kust vihmapiisad maha pritsisid. Hugo muigas ja vastas kavalalt: „Mets vajab vihma, Sofi. Vesi loob uue elu.“
Varsti nägid nad, et tee oli täis suuri oksi, mida tuul oli sinna pillutanud. Sofi tahtis neist hoogsalt üle hüpata, kuid libises ja prantsatas porri. „Oh ei…“ torises ta, pühkides pori käppadelt. Hugo ulatas talle käpa. „Tule, ma aitan su püsti ja koos on lihtsam,“ ütles ta.
Nad liikusid edasi, kuni kuulsid põõsa alt vaikset piiksu. „Kas sa kuulsid?“ sosistas Sofi ja hiilis lähemale. Seal värises läbimärg linnupoeg, kes oli pesast välja kukkunud. Sofi silmad läksid suureks ja murelikuks. „Hugo, ta külmetab!“
Hugo kummardus ja ütles mõtlikult: „Me ei saa teda üksi jätta.“ Sofi noogutas ja võttis linnupoja õrnalt oma käppade vahele, hoides teda vastu rinda, et pakkuda soojust ja hellust.
Kõrgel oksal paistis väike linnupesa. Sofi ohkas sügavalt. „See on nii kõrgel, me ei saa sinna kunagi,“ ütles ta.
Hugo muheles naeratades. „Kõik pole nii võimatu, kui tundub. Mina aitan sind,“ lisas ta.
Hugo tõstis Sofit ettevaatlikult kõrgemale. Sofi kõrvad tilkusid vihmast, aga tema pilk oli julge. Ta ronis oksale ja libistas linnupoja pesasse tagasi. Mõlemad hingasid kergendatult. „Õnnestus!“ hüüdis Sofi. „Hurraa!“
Just siis saabus ema-lind. Ta siristas rõõmsalt ja laotas tiivad oma poja kohale. Sofi ja Hugo vaatasid üksteisele otsa, süda soe ja kerge. „Ta tänab meid,“ ütles Hugo vaikselt.
Vihm hakkas vaibuma, vaibus ka tuul ja puude vahele jäi kostuma ainult pehme sahin. Mets tundus korraga helge ja rahulik, justkui oleksid väikesed head teod ilma enda ümber pehmendanud.
Hugo ütles rahulikult: „Iga väike heategu toob soojust südamesse.“
Sofi muigas ja lisas rõõmsalt: „Ja isegi vihmane päev muutub päikeseliseks, kui aidata!“
Õhtupäike piilus pilvede vahelt, kui nad tatsasid reipal sammul tagasi kodu poole. Sammud olid küll märjad, kuid südames valitses rõõmutunne ja tänulikkus. Nad teadsid, et aitamine loob headust rohkem, kui nad kunagi arvata oskasid.
