Mets on täis imesid, mida märkab vaid see, kes julgeb küsida. Karumõmm Hugo ja Jänku Sofi jalutavad mööda hommikust metsarada, kus iga samm toob kaasa uue mõistatuse: miks juured välja sirutuvad, miks kivid siin lebavad ja miks linnud laulavad just koidikul? Sofi uudishimu ei tunne piire ja Hugo rahulikud vastused muudavad iga küsimuse väikeseks seikluseks. Lagendiku keskel ootab neid aga tõeline üllatus, vikerkaarevärvides lill, mis tuletab meelde, et iga küsimus avab ukse uude avastusse.
Altpoolt leiad loo vaatamiseks ja kuulamiseks YouTube’i video, Spotify lingi ning ka täispika loo teksti, mida saad lapsele ise ette lugeda.
Hommikune mets ärkas tasa ja rahulikult. Päike piilus läbi puude ning linnud siristasid oma hommikulaulu. Karumõmm Hugo tatsas mööda pehmet metsarada, korv käpas. Tema kõrval hüppas rõõmsalt Jänku Sofi, silmad juba täis uudishimu.
Sofi: „Kuhu see rada viib, Hugo?“
Hugo muigas leebelt. „Eks me näeme, kuhu see metsarada meid viib.“
Peagi jäi Sofi seisma ja osutas sammaldunud puujuurele, mis roomas maa seest välja nagu väike madu.
Sofi: „Miks see juur siit välja tuleb?“
Hugo naeris tasakesi. „Võib-olla tahab ta lihtsalt päikest näha.“
Nad liikusid edasi ja jõudsid kohta, kus tee kõrval vedelesid erineva suurusega kivid. Sofi hüppas ühelt kivilt teisele ja küsis iga kord: „Aga kuidas see siia sai? Ja see?“
Hugo raputas lõbusalt pead. „Sofi, sinu küsimustel pole kunagi lõppu.“
Mets vaikis hetkeks ja siis kostis õrn linnulaul. Sofi tõstis kõrvad püsti.
Sofi: „Miks linnud alati hommikuti laulavad?“
Hugo mõtles hetke ja vastas rahulikult. „Võib-olla on see nende viis tere hommikust öelda.“
Metsaraja ääres märkasid nad väikest kõrvalteed, mis lookles rohelise lagendiku poole. Sofi tõmbas Hugot käpast.
„Tule, vaatame, miks see metsarada sinna keerab!“
Lagendiku serval olid langenud oksad, mis sulgesid tee. Sofi silmad läksid murelikuks.
Sofi: „Kuidas me edasi läheme?“
Hugo seadis end ette ja lükkas oksad õrnalt kõrvale. „Näe, nii lihtne see ongi.“
Kui nad lõpuks lagendiku keskele jõudsid, säras seal imekaunis lill. Selle kroonlehed olid värvilised nagu vikerkaar. Sofi silmad särasid. „Miks see lill teistest erilisem on?“
Hugo vaatas lille pehmelt. „Võib-olla seepärast, et me märkasime teda ja küsisime tema kohta.“
Sofi jäi mõtlikuks ja sosistas. „Nii et küsimus teebki ta eriliseks…“
Ta pöördus Hugo poole ja ütles rõõmsalt: „Iga küsimus viib meid uue avastuseni!“
Hugo noogutas rahulikult. „Ja uudishimu teeb elu põnevaks, täis väikseid saladusi.“
Õhtuvalgus kuldas metsa ja nad tatsasid tagasi koduteele. Sofi hüppas veel viimase rõõmsa hüppe.
Sofi küsis: „Hugo, kas homme leiame jälle midagi uut?“
Hugo muigas leebelt. „Kindlasti, Sofi. Metsal on alati oma midagi põnevat meile varuks.“
