Täna ootab sind armas lugu Karupoeg Hugost ja Jänku Sofist, kes leiavad metsast midagi erakordset – hiiglasliku maasika! 🍓 Koos õpivad nad, et jagamine teeb südame soojaks ja et üheskoos jõuab palju rohkem kui üksi.
Altpoolt leiad ka selle loo YouTube’i ja Spotify lingi ning pärast neid ka täispika loo teksti vormis.
Metsas oli vaikne ja soe hommik. Lehed sahisesid tasa ja linnud laulsid oma äratuslaulu. Karupoeg Hugo tatsas rahulikult mööda metsarada, korv käpas. Tema kõrval hüples rõõmsalt Jänku Sofi, silmad säramas.
“Hugo, kas me leiame täna ka maasikaid?”
Hugo heitis talle lahke pilgu. “Eks näis, Sofi. Metsal on alati oma üllatusi,” ütles ta rahulikult.
Nad liikusid mööda metsarada edasi. Päike piilus läbi lehtede ja tuuleke paitas rohtu. Äkki jäi Sofi seisma, silmad punnis.
“Oooo…” sosistas Sofi.
Põõsa all paistis midagi väga suurt ja punast. See oli hiiglaslik maasikas, särav nagu väike päike. Sofi hüppas rõõmsalt ja plaksutas käppasid.
“See on maailma suurim maasikas!” ütles ta elevusega.
Hugo kummardus ja nuusutas maasikat. “Mmm, kui magus lõhn,” ütles Hugo muheledes.
Sofi tantsis ümber maasika ja itsitas. “Lükkame seda tasa-tasa edasi, nagu palli!”
Hugo vaatas teda leebelt ja noogutas. “Hea mõte, proovime koos,” ütles ta.
Nad panid käpad maasika vastu ja hakkasid seda aeglaselt veeretama. Tasa… tasa… samm-sammult liikus maasikas mööda metsarada. Iga paari sammu järel nad peatusid ja puhkasid. Päike soojendas paitas neid ja mets tundus aitavat kaasa.
Peagi jõudsid nad oja äärde, kus vesi vulises rahulikult. Hugo tõstis käpa ja ütles: “Peseme maasika puhtaks.”
Sofi hüppas rõõmsalt üles-alla. “Jaa, teeme nii!”
Nad kastid maasika ettevaatlikult vette. Ojake mulises ja päikese kiired sillerdasid veepinnal. Sofi vaatas maasikat ja kilkas:
“Hugo, vaata! See näeb välja nagu suur süda!”
Hugo muigas ja asetas maasika pehmele samblale. “Jagame seda. Jagades on rõõmu rohkem,” ütles ta rahulikult.
Nad istusid samblale ja hakkasid kordamööda maasikast väikseid ampsusid võtma. Sofi sulges silmad ja sosistas: “Mmm… nii magus.”
Hugo noogutas ja lisas leebelt: “Kõige tähtsam on, et me jagasime. See teeb südame soojaks.”
Kui maasikast jäi järele vaid roheline mütsike, panid nad mõned seemned sambla sisse. Sofi silmad särasid. “Siia kasvab uus põõsas,” ütles ta.
“See on meie kingitus metsale,” lisas Hugo rahulikult.
Õhtupäike vajus madalale. Mets jäi tasa ja turvaliseks. Sofi haigutus laialt ja toetas end Hugo vastu. “Täna õppisime, et koos jõuame suuri asju teha,” ütles ta hellalt.
“Ja jagatud maasikas maitseb kõige paremini,” lisas Sofi rõõmsalt.
Mets sosistas, kõik oli rahulik ja hea.
