Hoovis algab üks vahva muinasjutt, kui väike pilv nimega Sadu tahab esimest korda üksi vihma sadada. Uudishimulik laps Otto ootab aga juba porilompe ja plärtsatusi! Nende kohtumisest sünnib rõõmus vihmapidu, kus linnud, lilled ja terve hoov saavad vihmast värskust ja sära. See seiklus on täis naeru, poripritsmeid ja sooja sõprust.
Altpoolt leiad loo vaatamiseks ja kuulamiseks YouTube’i video, Spotify lingi ning ka täispika loo teksti, mida saad lapsele ise ette lugeda.
Taevapiiril hõljus väike hall pilveke nimega Sadu. Ta oli noor ja uudishimulik pilvetüdruk, kes polnud veel kordagi üksi vihma sadanud. Täna aga tundis ta suurt kihelust oma sees, justkui tahaks kogu taevast alla kallata.
„Kas ma saan ikka hakkama?“ sosistas Sadu iseendale.
All hoovis jooksis ringi väike lapseke Otto. Tal olid jalas kummikud, mis tegid plumps-plumps-plumps igasse porilompi astudes.
Otto vaatas üles ja hüüdis: „Hei, pilveke! Miks sa nii naljakalt punnis oled?“
Sadu punastas. Või noh, pilved ju tegelikult ei punasta, aga ta muutus natuke tumedamaks. „Ma tahan vihma sadada! Aga… ma pole seda kunagi üksi teinud.“
Otto vehkis kätega: „No mis siis! Tee proovi! Ma armastan porilompe!“
Sadu hingas sügavalt sisse ja välja. Siis raputas end kergelt ja… pladip-pladap! esimesed vihmapiisad kukkusid alla.
Otto kilkas suurest rõõmust: „Jess! Rohkem, rohkem palun!“
Sadu muutus aina julgemaks. Ta lasi vihmal sadada kiiremini, kuni terve hoov täitus plärtsatuste ja mulksatustega. Otto tantsis lombis nagu väike konn, hüpates lompi ja pritsides vett igas suunas.
„Oohooo!“ hüüdis Otto. „Sadu, sa oled maailma parim vihmapilv!“
Sadu hakkas kõkutama ja rõõmustama: puf-puf-puf! See kõlas nagu pehme trummipõrin taevalael.
„Vaata nüüd seda!“ ütles Sadu ja lasi vihmal hetkeks joonistada taevasse pisikesi ringe, mis põrkudes lompidel tantsisid.
Otto jäi imestunult seisma. „Nad näevad välja nagu väikesed tantsivad konnad!“
Üks varblane lendas mööda ja raputas vihmas tiibu. „Tšii-tšii! Suur aitäh, pilveke! Nüüd saan oma tiivad puhtaks!“
Sadu itsitas. „Näed, Otto, mitte ainult sina ei rõõmusta.“
„Õige,“ ütles Otto ja vaatas, kuidas vihm pesi maha tolmu ja jättis lilledele sätendavad tilgad. „Kõik paistab palju värskem!“
Vihm muutus tasapisi rahulikumaks. Otto seisis keset suurt lompi, kummikud vett täis.
„Aitäh sulle, Sadu,“ ütles ta. „See oli kõige ägedam vihmapidu!“
Sadu hõljus kõrgemal ja tundis end õnnelikult. Ta oli esimest korda üksi vihma sadanud ja avastas, et vihm toob rõõmu mitte ainult talle, vaid ka kõigile ümberringi kaasa arvatud loodusele.
Taevasse ilmus õrn vikerkaar. Otto kilkas: „Nüüd on isegi pidu-väravad väljas!“
Sadu kihistas: „Piduväravad, see on hea nimi!“
Hoov jäi tasapisi vaiksemaks, linnud siristasid jälle ja porilombid sätendasid. Otto vaatas ringi ja tundis, et koduhoov on vihma järel kuidagi eriti ilus.
