Pesutoas algab üks vahva muinasjutt, kui hiiglaslik sokk nimega Triibu otsustab minna seiklusele ja leida endale uue kodu. Pesumasin Pärri proovib aga oma sõpra veenda, et ehk pole vaja nii kaugele minna, vahel piisab hoopis sõprade abist ja kannatlikkusest. See seiklusjutt on täis naljakaid juhtumisi, pesulõhna ja sooja sõprust.
Altpoolt leiad loo vaatamiseks ja kuulamiseks YouTube’i video, Spotify lingi ning ka täispika loo teksti, mida saad lapsele ise ette lugeda.
Pesutoas sumises vaikne pesumasin, millel oli nimi Pärri. Tema klaasist uks säras veepiiskadest ja ta keerutas rõõmsalt pesu, plärts-plärts, vurr-vurr! Pesutoa õhus oli pehme seebilõhn ja põrandal sädelesid väikesed veetilgad, mis moodustasid justkui väikseid järvekesi.
Aga ühel hommikul juhtus midagi kummalist. Üks hiiglaslik sokk nimega Triibu, libises masinast välja! Ta venis ja sirutas end nii pikaks, et näis lausa väikese vaibana ja hüppas põrandale, tekitades kõliseva plärtsu, kui ta läbi veepritsmete maandus.
Triibu sosistas: “Vabadus! Ma lähen seiklusele!”
Pesumasin Pärri mühatas rahulikult, tema trummel klõpsatas aeglaselt järele.
“Triibu, kuhu sa lähed? Sa oled ju sokk, sinu koht on jalas või kuivatusrestil!”
Triibu naeris rõõmsalt. “Ma tahan leida uue kodu! Äkki ma saan kellegi padjaks või hoopis lohe sabaks!”
Pärri raputas nuppe ja nuppude all helkisid seebivee tilgad nagu väikesed tähed.
“Padjaks? Lohe sabaks? Oh sind Triibu…”
Triibu lonkis pesutoa nurgast välja. Tema triibuline keha libises üle põrandalapi, mille kiud pudenesid naljakalt ta varvaste külge. Ta kukkus kolinal ämbrisse, mis ümber minnes kolksatas ja veeres sealt välja otse kuivatusresti alla.
Kuivatusrest krigises oma metalltorudega, justkui köhatades.
“Kes see siin mürgeldab?”
“See olen mina, hiigelsokk Triibu!” hüüdis Triibu.
“Ma otsin uut kodu. Kas ma võiksin sinuga koos elada?”
Kuivatusrest muigas metalliselt ja tema varjud venisid põrandal pikkadeks joonteks.
“Ma olen ju lihtsalt kuivatusrest. Mul on siin juba täis ajakava – särgid, rätikud, isegi püksid ootavad mind!”
Triibu ohkas ja vajus longu, tema triibud paistsid väsinult tuhmid.
“Keegi ei taha mind.”
Just siis piilus pesumasin Pärri ukse vahelt, tema lamp vilkus sõbralikult.
“Triibu, miks sa ei küsi minu abi? Ma ju tunnen kõiki pesulisi! Kannatlikkust sõber, küll me leiame sulle koha.”
Triibu kratsis oma triibulist külge, mis oli seebivahust veel libe.
“Kas tõesti? Ma ei tahtnud sind segada.”
“Segada?” pahvatas Pärri ja turtsus õrnalt veepritsmeid, mis jätsid põrandale vikerkaarelaigud.
“Sõbrad ei sega kunagi! Tule tagasi siia.”
Triibu roomas rõõmsalt Pärri juurde, jättes põrandale märja triibu nagu tigu. Pärri avas ukse ja kutsus kõik pesulised kokku.
Särgid venitasid end nagu suured tiivad, rätikud lehvitasid rõõmsalt, ja isegi vana pesulapp köhatas uniselt: “Meil on küllaga ruumi! Triibu, sa saad alati meiega koos rippuda.”
Triibu silmad särasid, ta triibud muutusid jälle kirkamaks.
“Tõesti? Ma ei peagi uut kodu otsima?”
“Ei,” sosistas Pärri, “sinu kodu on siin meie juures.”
Nii rippus Triibu rõõmsalt teiste seas kuivatusrestil, natuke kõveralt ja naljakalt, aga just see tegi temast erilise soki. Kõik pesulised olid nõus, Triibu kuulub meie juurde.
Ja Triibu õppis, et vahel pole vaja ise kõike välja mõelda. Piisab, kui küsida abi ja olla kannatlik.
