Staadionil algab üks vahva muinasjutt, kui tüdrukud Hanna ja Nelle valmistuvad hiiglaslike paberlennukitega suureks võidusõiduks. Tuul vilistab tribüünide vahel, lapsed kogunevad ja kogu plats täitub elevuse ning naeruga. See seiklus on täis pööraseid lennukipiruette, rõõmsaid hüüdeid ja sõpruse jõudu, mis on tähtsam kui ükskõik milline võit.
Altpoolt leiad loo vaatamiseks ja kuulamiseks YouTube’i video, Spotify lingi ning ka täispika loo teksti, mida saad lapsele ise ette lugeda.
Staadion kohises tuulest, murulibled lehvisid ja rajajoontel tantsisid paberitükid, mis olid maha lennanud kellegi taskust.
Hanna ja Nelle seisid keset platsi, mõlemal käes iseenda tehtud hiiglaslik paberlennuk.
Hanna: „Vaata, kui suur paberlennuk mul tuli! See on nagu draakonitiib!“
Nelle naeris ja hoidis oma lennukit pea kohal.
Nelle: „Minu oma on hoopis nagu rakett!“
Alliku küla lapsed kogunesid. Kõigil olid paberlennukid valmis kuid Hannal ja Nellel olid need kõige hiiglaslikumad. Tuul vilistas tribüünide vahel, justkui kutsudes: „Lendamaaa…“
Õpetaja hüüdis: „Valmis olla… üks, kaks, kolm, start!“
Lennukid lendasid! Mõni tegi kohe pirueti ja maandus murule aga Hanna lennuk sirutas end otsejoones üle terve platsi.
Nelle oma võttis tuulehoo alla ja sööstis nii kõrgele, et peaaegu tabas väravalatti.
Hanna: „Jee! Minu oma on eespool!“
Nelle: „Ei ole, minu oma tõusis kõrgemale!“
Tuul puhus tugevamini. Mõlemad lennukid põrkasid õhus kokku, tegid naljaka „plumps!“ ja kukkusid keset rada maha, täpselt kõrvuti.
Lapsed plaksutasid. „Viik!“
Aga Hanna ei olnud sellega rahul.
Hanna: „Ma nägin, minu lennuk jõudis esimesena maha!“
Nelle raputas pead.
Nelle: „Ei, minu oma maandus natuke ettepoole!“
Õhkkond läks pingeliseks, isegi tuul jäi korraks vaiksemaks
Siis hüüdis poiss nimega Karl tribüünidelt:
„Aga nad ju maandusid koos! See on kõige lõbusam ja ausam!“
Hanna ja Nelle vaatasid üksteisele otsa. Mõlemal hakkas suunurk kergelt üles poole liikuma.
„Tõsi ka!“ ütles Hanna.
Nelle lisas: „Koos maandumine on hoopis äge. Nagu sõpruselennuk!“
Nad jooksid oma paberlennukite juurde ja panid need kõrvuti murule. Siis võtsid mõlemad kõvasti ümber oma lennukite serva ja ütlesid korraga:
„Valmis uueks lennuks!“
Seekord nad ei võistelnud, vaid jooksid koos, lennukid käes. Nad lasid need tuulde samal ajal ja kaks hiiglaslikku pabertiiba kihutasid kõrvuti üle staadioni.
Lapsed rõkkasid naerust ja plaksutasid. Õpetaja noogutas rahulolevalt. Aus mäng ja koostöö olid toonud hoopis rohkem rõõmu kui lihtsalt võitmine.
Tuul sosistas taas: „Sõprade lennud lendavad kõige kõrgemale…“
